Vaatasin kalendrisse ja veidi üle aasta on märkamatult täis saanud, mil olen tegelenud veidi tõsisemalt pildistamisega. Eks on see aeg eelkõige olnud üks suur õppimine ning palju uut ootab ilmselt ka ees. Peaasi, et ainult koha peale tammuma ei jääks. See aasta on aidanud ka veidi mõista, mis toimub meil ja mujal maailmas antud valdkonnas ning toimuv on ka veidi mõtteid tekitanud. Täna mõtlesingi paar neist lõpuks ka kirja panna.
Kui ma mõne aja eest portreepildistamise maailma sisenesin, siis tõuke selleks andis üks üsnagi pisiasjana tunduv seik. Nimelt käis abikaasa koos tollal pooleaastase tüdrukutirtsuga miskitsorti beebigrupi jõulupeol. Kohal oli ka fotograaf, kes pakkus võimalust end peol jäädvustada. Nii siis juhtus ka meie perega, küll aga oli üllatus suur, kui kätte said pildid, mille kvaliteet oli allapoole igasugust arvestust ning need olid ülemäärase töötlusega lihtsalt rikutud. Hinna sees olnud kolmele pildile lisaks sai päris kalli raha eest veel pilthaaval fotosid juurde osta. Rahuldusime kolme fotoga ja nentisime fakti, et oleks seda teadnud, oleks ise pigem pilti teinud. See kogemus aga tekitas sportliku huvi vaadata veidi turul ringi ning üsna pea jõudsin tõdemuseni, et ega paljut peale selliste roosahämuliste piltide vähemalt hobipiltnike hulgas ei pakutagi. Mis mind kurvastas, oli see, et vaadates pilte, ei eristunud märgatavalt mitte ükski piltnikest. Valgus oli sarnane, töötlus oli sarnane, piltide tonaalsus samuti. Kurb. Tol hetkel tekkiski mõte veidi ise proovida, kaamerat just päris esimest korda käes ei hoidnud ning tekkis trots aru saada, kas ma suudan ise asja kasvõi natukene paremini teha.
Algusest peale ma võtsin joone, et ma pildistan inimest, kes on objektiivi ees, mitte kuvandit, mida ta tahab jätta. Peale mõningast katsetamist leidsin, et fotode liigne töötlemine kipub seda inimest paraku maskeerima, seega lähenen selle poole pealt pigem konservatiivselt. Peidan või eemaldan häirivad vead, vajadusel pisut silun ka naha tekstuuri, aga seda nii, et see siiski veel loomulikuks jääb. Kuna minu silmale tihtipeale kõneleb mustvalge foto rohkem ning inimene ise ja valgusemängud tungivad rohkem esile, siis pildistan ka päris palju mustvalgelt. Senimaani saadud tagasiside tundub ka seda kinnitavat. Ehk minu soov on jäädvustada pigem pildistatav sellisena nagu ta on, mitte sellisena, kes ta pole. See ei tähenda, et mul oleks midagi lavastuste või mõne konkreetse temaatika vastu, seda mitte, küll aga ei kipu ma üle andma pilte, millel ma näen, et portreteeritav ei tunne end mugavalt või üritab poosi või ilmega väljendada midagi, mis tegelikult tema puhul paika ei pea.
Teise huvitava avastuse tegin pigem isegi hiljuti. Päris palju on olnud huvilisi, kes soovivad, et fotograaf oma käekirja muudaks, seda siis enamasti palvega, et fotosid hiljem tublisti üle silutaks. Mõnel korral olen saanud isegi näidisfoto, millelt siis vaatab vastu kodanik oma automaatika poolt silutud nahaga, millel puudub igasugune tekstuur ning võimatu on aru saada, kas inimene, keda kujutatakse on 20 või 50 aastat vana. Kuna minu arusaamade järgi fotograafia algne mõte siiski oli pilti tõetruult edastada, siis on selline suhtumine kurb. Minu siiras arvamus on, et kui portreesessiooni tulemina soovitakse endast saada abstraktsem kuvand, siis võib-olla peaks pöörduma pigem mõne muu kunstiliigi viljeleja poole, maalikunst võiks ju olla ka endiselt au sees ja kui mitte, siis selline klientuur võiks aidata sellele jälle enam hinge sisse puhuda.
Mida siis ma aastaga olen ise õppinud? Esiteks kindlasti seda, et vahel tuleb kasuks enesele kindlaks jäämine ning vajadusel ka “ei” ütlemine. Teiseks seda, et areng eeldab pidevat tööd. Kõige rohkem õpid ise vigu tehes ning läbi praktika. Kindlasti ka seda, et ei tasu loorberitele puhkama jääda ning alati tasub leida uusi väljakutseid.
Lõpuks siis mõned tähelepanekud, mida võiks pildistamise sooviga ka arvesse võtta:
– Tutvu eelnevalt fotograafi tööde üldise stiili ja käekirjaga, kui see ikkagi ei kõneta, siis vali juba eos keegi teine, mitte ära ürita seda muuta. Maitsed on erinevad ning fotograafid on üldiselt mõistvad inimesed ning saavad ka ise aru, et see mis kõnetab üht, ei pruugi kõnetada teist.
– Varu veidi aega, et teema enda jaoks läbi mõelda. Miks soovid end jäädvustada? Millisel moel? Millist lugu tahaksid ise läbi selle jutustada? Niimoodi on lihtsam ka fotograafiga suheldes oma visioon asjast edastada.
– Võta vabalt. Ära pinguta üle riietusega, ära pinguta üle aksessuaaridega, ära pinguta üle meigiga. Kuigi tihtipeale võib lugeda soovitusi, et toimiv fotomeik võiks olla umbes poole tugevam, kui lihtsalt õhtul pidulikule üritusele minnes, siis minu kogemuse järgi seda rusikareeglina paraku võtta ei saa. Loomulikus valguses pildistades võiks tõesti meik pisut tugevam olla, aga stuudios pigem tasuks liiga tugevat meiki jällegi vältida, kui selle jäädvustamine just eesmärgiks omaette pole. Samuti väldi pigem liiga kirevat või liigse läikega riietust ning liiga kirevaid ehteid, need lihtsalt tõmbavad kogu vaataja tähelepanu Sinult endalt eemale.
Please share your location to continue.
Check our help guide for more info.
