Kuigi mulle meeldib kirjutada ja on seda alati meeldinud teha, ei leia ma viimasel ajal selleks eriti mahti. Täna hommikul korraks sotsiaalmeediat avades hakkas aga silma jälle üks huvitav kuulutus ja hiljem kohvi kallates tekkisid mõned mõtted, mida võiks siinkohal lugejaga jagada.
Kuulutus ise oli sarnane neile, mida ikka aeg-ajalt hobifotograafidele mõeldud gruppides jagatakse – lühidalt kokku võttes: “Hei, fotograaf, tule tasuta pilti tegema, saad veidi süüa ja pärast igavese au ja kuulsuse!” Ühesõnaga, miskisugune hobusekasvatustalu oli ratsalaagrit korraldamas, ning soovis kaheks päevaks fotograafi, kellele oli veel nõudmiseks pandud, et peab olema eelnev kogemus hobuste ja ratsavõistluste pildistamisel. Tasuks tundus pakutavat ainult öömaja ja “väga maitsvat vegantoitu”. Igavest au ja kuulsust interneeduseavarustes polnud sel korral isegi mainitud.
Kuna satun üsna tihti sellises stiilis kuulutuste otsa, siis need alati tekitavad minus pisut vastakaid tundeid. Ühest küljest saad ju aru, et pakkumise üllitaja loodab sellega oma ilmselt niigi suurte korralduskuludega ürituse finantspoolt veidi ohjes hoida ning võib-olla isegi loodab mõnele hobipiltnikule teene teha, et too saaks kätt harjutada. Samas teisest küljest, eriti hetkel, kus loomeinimesed on terve kevade korraliku hävingu küüsis tänu täheühendile COVID olnud jääb veel rohkem mulje, et meie riigis on teise inimese töö väärtustamisega midagi väga viltu.
Kui nüüd postituse ajendiks olnud kuulutuse subjekti veidi lahata, siis mida võiks enam-vähem kriitikat taluval tasemel asja tegemine minu enda näitel tähendada? Esiteks, peaks kusagile teise Eesti otsa ja pärast tagasi sõitma – antud hetkel Jõgevamaa, ütleme umbes 150 km edasi-tagasi sõitu – otsene kulu ümmarguselt 10-15 Eurot. No transpordikulu polegi hull. Nii, pikema fookuskaugusevahemikuga, valge ja kiire fookusega zoomobjektiiv – pagan, selle peab rendist võtma, kulu 80 Eurot kahe päeva eest, igaks juhuks võtaks kolm päeva, sama hind tuleb juba nädalaks, 120 Eurot. Vähemalt saab sellega nädalapäevad ise ka hullata, ehk leian ka pointi lõpuks selle ostmisse investeerida. Next, ajakulu. Sõit – tunnike sinna, tunnike tagasi, kaks tundi. Koha peal olemine ja kaamera seljas elamine, oletagem, et mõlemad päevad on 8 tundi – kokku 16 tundi. Hilisem fotode sorteerimine, töötlemine, avaldatava materjali komplekteerimine – üle nurga tehes saab ehk päevaga hakkama, veel 8 tundi. Kõik kokku 26 tundi. Siinkohal veel ei arvesta eeltööks ja suhtlemiseks kulunud aega. Kui võtta tunnihinnaks tagasihoidlikud 10 Eurot (millega ma tavaliselt oma aega ei hinda, sest aeg on minu jaoks kõige kallim vara hetkel ja kui kulutan seda millegi muu, kui põhitöö peale, siis teenust tehes paraku arvestan samasuguse tunnihindega, mida teenin palgana igapäevatööl), millelt peaksin ametlikult tehes veel ka maksud maksma, siis on ajakulu 260 Eurot. Lisaks sellele ka kaasa veetava tehnika amortisatsiooni, mille ma enda jaoks olen 3 aastase garantiiaja peale jaganud. Kaks päeva, umbes kuus Eurot. Nii, mis me siis kokku kuludeks saime – ca. 401 Eurot, ümardame siis ümmarguse 400 peale.
Nii, vaatame nüüd, mida vastu pakutakse – öömaja, telgi võin kusagile metsa alla ka ise üles visata või kasvõi autos ööbida, seda on ka elus küllalt tehtud. Null. Et ausam oleks, ütleme, et täiesti viisaka öömaja üheks ööks võiks Jõgevamaal ca. 50 Euroga saada. Väga maitsev vegantoit – kaks päeva kapsast toituda tundub muidugi narr, aga noh, ütleme, et elab üle. Kapsa kilo maksis viimati 60 sendi tuuri. Nali naljaks, no ütleme, et toiduportsu hind on ümmargused viis Eurot. 3 söögikorda päevas, kulu 30 Eurot. Igavene au ja kuulsus internetis (jah, ma tean, et seda otseselt ei pakutudki) – minu jaoks väärtus ümmargune null ja pigem tekitab närvi- ja ajakulu, kui keegi kirjutab ja esimese asjana, enne, kui pildistamisest üldse juttu teeb, hinda küsib. Kokku siis ca. 80 Eurot.
Teeme nüüd lihtsa tehte – 400-80=320 Eurot. Minu arust täiesti õiglane hind, mida ühele keskpärase tasemega hobikorras pildiklõpsijale kahe päeva töö eest maksta. Ja nüüd küsimus laiale ringile – miks ikkagi sarnases stiilis kuulutused ilmuvad???
Vastus on lihtne – seni kuni on nähtavaid pakkujaid, kes ilma rahata või poolmuidu asja teevad, seni on ka nõudlust. Ja vot seda minu ajuollus kinni ei võta. Pidevalt näen kuulutusi, kus pakutakse portreesessioone kusagil põllul 25-30 Euro eest. Fotograaf sõidab oma kuludega kohale, näeb hiljem veel materjaliga omajagu vaeva (kuna tulemuseks ka tihtipeale pakutakse 20-30 fotot, siis minu praktikas miinimumprogramm, et vähegi kriitikat taluv materjal üle anda sellises mahus, on kolm-neli tundi tööd, ja me ei räägi siin perfektsusest vaid materjalist, millega ma ise kliendina rahule võiks jääda). Tase, vahel pilte vaadates, on neil fotograafidel täiesti keskpärane, millegagi ei üllatata, aga ka väga ei saa nuriseda. Ehk teevad enam-vähem pilti küll. Ja mõni isegi päris hästi kusjuures.
Tihti kohtan ütlust, et hobi peakski raha välja viima, mitte sisse tooma. Antud hetkel aga ma ei rääkinud raha sisse toomisest, vaid enda kulude nulli teenimisest. Ja kuna mul on veel hobisid, mis nagunii juba oma iseloomu pärast raha välja viivad, mitte seda sisse ei too või tasa ei teeni, siis minu jaoks on elementaarne, et pildistamine võiks kellegi teise jaoks tehes vähemalt end nulligi teenida. Võib-olla tõesti, kui fotograafia on su ainus hobi ning teedki seda puhtalt enda lõbuks, siis võid ka tasuta tööd pidevalt endale lubada. Eks veidi üle aasta tagasi ise jälle tõsisemalt kaamerat haarates elasin ka mina selle perioodi üle – kujutasin ette, et päris fun oleks ju see, kui pildistatav subjekt lihtsalt kataks stuudiokulud ning ega mul polnud ka eriti ettekujutust, mida see portreepildistamine endast tegelikult kujutab või kui palju tööd sellele kulub. Nüüd, omades juba veidi kogemust, jõuangi samasuguse arvutuskäiguni, mis eelnevalt kirja sai pandud.
Loodan, et kui jõudsid lõpuks lugemisega siia punkti, siis jäi sellest ka miskit Sulle külge. Kui soovid ise pildistama minna, siis pigem odava hinna jahtimise asemel pane end korraks ka fotograafi seisukohta ning isegi kui tegu on tõesti odava ja puhtalt hobina klõpsijaga, palun väärtusta ta tööd ning tee talle teene ja soovita ka oma sõpradele. Ja kui töö ikka eriliselt kõnetas, siis pole ju keelatud kunagi ka veidi tippi jätta 🙂 Kui oled aga ise teisel pool kaamerat, siis palun mõtle veidi selle peale ning tee kasvõi mõttes korraks läbi sarnane arvutuskäik ja vaata, kas 30 Euro eest pooletunnist portreesessiooni pildistades ja kliendile selle eest 30 fotot üle andes ikkagi lõpuks oled tulemuse üle õnnelik. Kui aga oled mõne ürituse korraldaja, siis pane end samamoodi fotograafi kingadesse ning hinda laias laastuski kulutusi, mida inimene tegema peab, et Sinu üritust pildistama tulla. Ja planeeri siis vastavalt ka ürituse eelarvesse kulud fotograafi teenusele.
Et pealkiri ikkagi ka millegagi seonduks, siis lõppu paar pilti ühelt 13 tundi kestnud bluusiürituselt, mida sai ka heategevuslikus korras eelmisel suvel pildistamas käidud. Ja minu jaoks oli see okei, sest ma ei tee seda pidevalt, muusika ise köitis mind ja kogu see võimlemine oli ka korralik kool 🙂
